Mustikas

Rahvasuus tuntud ütlus „ mustikas paneb arsti ukse kinni“ ütleb nii mõndagi selle marja väärtuse kohta.  Juba aastasadu on mustikat tarvitatud ravimtaimena paljude erinevate haiguste korral. Mustikas soodustab uinumist, on põletikuvastase toimega ja tugevdab immuunsüsteemi.

Värsked mustikad on abiks kõhukinnisuse puhul ja kuivatatud mustikad on head kõhulahtisuse korral. See tuleneb mustika suurest parkainete sisaldusest. Parkainetel on ka omadus siduda raskemetalle ning raskendada seega nende omastamist ja talletamist organismis.  Sama omaduse pärast ei soovitata mustikaid tarbida koos ravimitega, sest marjas sisalduvate parkainete tõttu väheneb ka ravimi imendumine organismi.

Mustika väga väärtuslikeks koostisaineteks on värvained. Eriti suurt tähelepanu pööratakse mustika sinisele värvainele, mis koos C vitamiini ja rauaga soodustab vereloomet ning hoolitseb veresoonte elastsuse eest, seda eriti ajus ja silmades. Seepärast on mustikad väga kasulikud inimestele, kes kannatavad ööpimeduse või valgustundlikkuse all. Mitmed uuringud kinnitavad, et mustikad kaitsevad nägemispigmente, nägemisnärve ja silma võrkkesta rakke ning aitavad seega turgutada kiirelt väsima kippuvaid silmi. Samuti aeglustab mustikas vananemisprotsessi, aitab diabeedi puhul, soodustab glükoosi imendumist organismi.

Erinevate uuringute käigus on avastatud mustikates sisalduvatel ainetel trombide vastane, veresooni tugevdav ja laiendav ning vererõhku alandav toime. Lisaks kaitsevad mustikates peituvad ained erinevate närvisüsteemi haiguste vastu nagu Parkinson ja Alzheimer. Ka õnnehormooni lagundatakse mustikates sisalduvate ainete toimel aeglasemalt,

Juba ammusest ajast on teada, et marjad aitavad bakterite vastu võidelda. Mustikas ei lase bakteritel inimese rakkude külge kinnituda ning soodustab nende väljutamist. Mustikamahlal on kolibakterite vastane mõju. Seepärast soovitatakse mustikaid igapäevaselt tarbida. Pool klaasi mustikaid annab sama palju antioksüdante kui 4-5 klaasi mis tahes teisi puuvilju. Mustikas on ka rahustava toimega.

Jõhvikast

Jõhvikas on teada – tuntud vitamiiniallikas, mida võib soodesse ja rabametsadesse otsima minna septembrist kuni lumetulekuni. Jõhvikad on ümarad, punased tugeva kestaga hapud marjad. Neid saab lisada pea kõikidesse roogadesse. Sügis on periood, mis jõhvikate saadavus on kõige suurem ja seega nende marjade kasutamine kõige rikkalikum. Jõhvikas pakub toidulaual suurepärast silmailu, oma ilusate punaste marjadega tekitab söögiisu.

Jõhvikate eripärast maitset võib tasakaalustada apelsinide, õunte, ananasside või pirnidega. Jõhvikate hapukat maitset saab kavalalt ära kasutada toorsalatites, asendades sidrunimahla ja äädika hoopis värskete jõhvikatega või nendest pressitud mahlaga. Selline asendus on tervislikum ja annab salatile parema maitse, samuti annab punane mari salatisse värvi. Kuivatatud sügismarjad lisavad särtsu müslile või kaerahelbepudrule. Kuivatatud jõhvikaid võib süüa maiustuste asemel. Jõhvikate kuivatamisega väheneb marja hapukas maitse, mis ei vähenda jõhvikate kasulikke omadus.

Väga hea sügisese salati saab värskest kapsast, porgandist, jõhvikast ja ananassist. puhastakapsas ja porgand, riivi porgand suure riiviga, kapsas haki peenikesteks ribadeks, lõika värkse ananass kuubikuteks. Seejärel sõtku kapsas ja porgand vähese suhkru ning soolaga pehmeks, nüüd lisada ananassikuubikud ning kõige lõpus punased jõhvikad. Osadest jõhvikatest pressi parema maitse saamiseks salatisse naturaalset jõhvikamahla. Sega salat ettevaatlikult puulusikatega ühtlaseks, serveerimisel puistasalatile kaunistuseks peale mõned jõhvikad, mis annavad oma punase värviga silmailu ja kaunistavad toidulauda.

Jõhvikas

Jõhvikas on üks paremini looduslike vitamiinidega varustatud marju, mida on võimalik korjata soodest ja rabadest. See kaunis punane mari toob sügishallidesse päevadesse erksust juba ainuüksi kauni värviga, hapukas-mõrkjast maitsest rääkimata. Jõhvika kaunid rohelised lehed ja punased marjad annavad kuldsesse sügisesse ilusa noodi.

Jõhvikaid kasutatakse pea igal pool, toiduainetööstuses, meditsiinis, rahvameditsiinis, kui ka koduses majapidamises. Jõhvikas sobib suurepäraselt magustoite värskendama, küpsetistesse ning liharoogade kaaslaseks. Jõhvikaid süüa on teadupärast väga kasulik. Need on vitamiinidest pungil marjad, millel palju tervist parandavaid ja hoidvaid omadusi. Niisama jõhvikaid suhu pista ei ole aga eriti hea mõte – hapu maitse tõmbab näo krimpsu. Seda põhjustab jõhvika suur hapete sisaldus. Peale sidrunhappe on neis bensoehapet, mis on tugeva antibakteriaalse toimega, tänu millele ongi jõhvikat nii lihtne säilitada. Loodame, et jõhvikate söömine hoiab praegusel pimedal ja külmal ajal ka meid varitsevad viirused eemal.

Jõhvika, punase soo- ja rabamarja korjamisperioode on aastas lausa kolm: kõige tavalisemalt korjatakse marju sügisel septembrist kuni lume tulekuni. Sel ajal on jõhvikad kõige väärtuslikumad ja mari kõige tugevam. Teada-tuntud viis jõhvikaid säilitada on vesihoidis. Selleks tuleb marjad pesta ja puhastada, panna purki või pudelisse ning valada peale külm keedetud vesi. Sel viisil säilivad jõhvikad jahedas ületalve. Varem korjatud marjad riknevad vähese bensoehappe sisalduse tõttu kiiresti ja ka vitamiinisisaldus on madal. Hilissügisel pärast kerget külma korjatud marjad on maitselt parimad – taime küljes külmumine teeb maitse mahedamaks. Neid saab toorelt säilitada aga ainult sügavkülmutatult. Kevadel korjatud jõhvikad on mahlased ja magusad, kuid ei säili hästi ja sisaldavad vähem vitamiine. Jõhvikas on oma olemuselt pehme ja mari puruneb kergesti.

Kui sood-rabad jäävad kaugele ja ka turule ei pääse, siis on hea teada, et jõhvikat saab kasvatada ka koduaia turbapeenras. Kultuurjõhvika sordid on suureviljalised (läbimõõduga 1,5–2 cm) ja saagikad. Peale selle on nende säravpunased marjad aias ilusaks pilgupüüdjaks.

Mustikas

Mustikas on suurepärane terviseparandaja ja olivaline maitseelamuste allikas. Mustikas on meie rahva üks armastatumaid metsamarju. Lisaks suurepärasele välimusele ja maitsele on sellel marjal ka imelised raviomadused. On teada, et mustikate söömine muudab inimese tugevaks ning ka haigused ei tule kimbutama.

Mustika välimus ei vaja ilmselt lähemat tutvustamist. Vahest peab aga siiski rääkima tema eristamisest sinikast. Sinikas on teine looduslik liik, kes kuulub mustika perekonda. Neil kahel taimel on küllaltki palju erinevusi. Esiteks on mustikas heleroheline, sinikas aga sinakasroheline. Teiseks on mustika marjad tumesinised või peaaegu mustad, sinika omad aga selgesti helesinised. Viljade värvist on need kaks taime endale nimed saanud. Veidi erinev on nende viljade kuju: mustikal ümmargused, sinikal piklikud. Kolmandaks on mustika võrsed, erinevalt sinika omadest, kolme-nelja esimese aasta jooksul helerohelised ja teravalt kandilised. Ning lõpuks on sinika puhmas mustika omast tunduvalt suurema kasvuga.

Mustika marjad on sinika omadest maitsvamad ning väärtuslikumad. Nii on mustikas meie metsade üks parimaid marju ja juulikuus võime heades mustikametsades alati marjulisi kohata. Mustikamarjade kasutusvõimalused on väga laiad. Neist võib teha moos, mahla, kisselli või siis hoopis kompotti. Kõige kasulikumad on aga värsked mustikad. Neid süüakse sageli koos suhkru ja piimaga. Marju võib ka kuivatada. Selleks tuleb nad esmalt jätta mõneks päevaks ühekordse kihina päikse kätte närbuma. Seejärel aga tuuakse tuppa ja kuivatatakse pliidil, ahjus või kuivatis. Kuivatamistemperatuur ei tohi olla üle 60 °C, sest muidu mitmed kasulikud ained hävivad. Selliselt töödeldud marju kasutatakse ravimina. Nad aitavad vabaneda mitmetest seedehäiretest, ka lihtsast, kuid äärmiselt ebamugavast kõhulahtisusest. Selline toime on neil tänu parkainetele. Mustikamarju, aga ka lehti võib suure parkainesisalduse tõttu ka naha parkimiseks kasutada. Ravimina kasutatakse mustikalehti, mis sisaldavad parkaineid rohkem kui marjad.

Jõhvikas

Jõhvikas on nahaprobleemide korral väga hea abiline, seda imelist marja võivad kasutada kõik, kes vaid soovivad. Kosmetoloogias ei ole jõhvikal mingeid vastunäidustusi.

Jõhvikas aitab toime tulla rasvase naha probleemidega. Selleks on vaja 5-6 kihiks kokku murtud marlit niisutada äsja pressitud värskes jõhvikamahlas ning asetada siis niiske marlitükk eelnevalt puhastatud näonahale, jättes vabaks silmaümbrused, nina ja suu. Alumised silmalaud peavad olema kaitstud rasvase kreemiga.  Samuti aitab jõhvikamask toita kuiva nahka. Selleks on vaja segada 1 tl äsja pressitud värsket jõhvikamahla 1 tl rasvase kreemiga. Naha ketenduse korral aitab värske jõhvikamahla munavalge segu. Selleks on vaja komponendid hoolikalt läbi segada ja kanda puhtale näole. Maske tuleks hoida näol 10 – 20 minutit ja seejärel hoolikalt eemaldada.

Jõhvikat kasutatakse laienenud nahapooride puhul ja nahaärrituste kõrvaldamiseks. Võttes arvesse jõhvika desinfitseerivaid omadusi võib selle abil ravida põletikulist nahka.

Jõhvikaid kasutatakse laialdaselt ka kulinaarias. Neist saab valmistada väga maitsva täidise tainatoodetele. Jõhvikaid lisatakse liha kõrvale pakutavatesse kastmetesse. Kõik see on maitsev ja väärtuslik vitamiinilisand igapäevases toidumenüüs. Kuid suuremat kasu toovad siiski otseselt ainult jõhvikamarjadest valmistatud joogid ja toidud. Jõhvikatest valmistatakse sageli kisselli, morssi, želeed ja kastet. Samuti on võimalik teha jõhvikakalja. Selleks on vaja marju kupatada tulises vees ja suruda puulusikaga puruks. Saadud segule lisada vesi ja keeta, seejärel suhkur ning jahutatud vedelikus lahustada pärm. Peale kolmepäevast seismist jahedas ja pimedas suletud pudelis on kali valmis.

Väike jõhvikapuhmik kujutab endast sisuliselt tervet apteeki. Jõhvikakasvatustes kasutatakse suureviljalisi kultuurtaimi, mis on sama toitvad ja tervislikud kui metsikud sootaimed. Keemiliselt koostiselt on nad siiski mõnevõrra erinevad. Näiteks suureviljalistes jõhvikates on rohkem süsivesikuid ja flavonoide, see-eest aga jäävad nad alla metsikutele taimedele orgaaniliste hapete, eriti askorbiinhappe sisalduse poolest. Kuid need erinevused ei avalda märkimisväärset mõju ei jõhvikate toite- ega raviomadustele.

Eestis korjatud jõhvikad on pärit looduslikelt ja keskkonnasõbralikelt korjealadelt.

Külmutatud mustikas

Mustikate sügavkülmutamine on kiireim ja lihtsaim säilitusviis, mis tagab kõige paremini marjade maitse, aroomi, bioenergia ja toiteväärtuse. Külmutatud mustikad säilivad järgmise saagini. Transportimisel on külmutatud mustikal suured eelised värske marja suhtes. Külmutatud mustikaid saab pakendada erinevatesse pakenditesse nagu kilekotid, karbid, ämbrid. Mugavaim viis säilitada marjad ja nende toiteväärtus on sügavkülmutamine., Toiduainetööstuses ja farmaatsias on külmutatud mustikate kasutamine laialt levinud marja toiteväärtuste ja –omaduste poolest. Külmutatud mustikaid kasutatakse jogurtites, kookides, kohupiimades. Farmaatsiatööstuses valmistatakse külmutatud marjadest medikamente.

Külmutatud mustikas on muutunud väga populaarseks, sügavkülmutamiseks kasutatakse piisavalt madalaid temperatuure (põhiliselt alates –25°), sellise temperatuuri juures saavad taimsed rakud külmutamise käigus minimaalset kahju. Mustikate külmutamisel kasutatakse kiirkülmutamist. kiirkülmutamine tekitab väiksemad jääkristallid, mis kahjustavad koestruktuuri vähem. Kui „aeglaselt“ külmutatud mari sulab, voolavad rakuvedelikud jääkristallide poolt kahjustatud koest välja ja tulemuseks on kuiv või nätske konsistents Kiiresti külmutatud viljad säilitavad oma C-vitamiini, B1- ja B2-vitamiini. Samuti ei vähene külmutamisel mineraalainete ja kiudainete sisaldus mustikates. Uuringutes on näidatud, et ühe labiilsema vitamiini – askorbiinhappe ehk C-vitamiini sisaldus on sügavkülmutatud marjas algsest keskmiselt 80%. Sügavkülmutatud mustikate säilitamisel tuleb jälgida õiget säilitustemperatuuri – optimaalne temperatuur on 18 külmakraadi, sest sellise temperatuuri juures säilivad viljad kõige paremini ning neid võib hoida sügavkülmas kuni aasta.

Kõige parem on mustikaid külmutada peale korjamist ja puhastamist kohe, siis säilib marja välimus ja värvus, samuti tema kasulikud toitained ja raviomadused. Külmutatakse kvaliteetseid mustikaid.

Majanduslikust aspektist on mustikate külmutamine kahtlemata kõige parem ja tervislikum säilitus- ning transpordiviis. Teadlaste kinnitusel on õigesti külmutatud mari värskega võrreldes kõikide näitajate poolest igati konkurentsivõimeline.

Pohl ehk palukas

Pohl ehk palukas (Vaccinium vitis-idaea) on kanarbikuliste sugukonda mustika perekonda kuuluv mitmeaastane igihaljas kääbuspõõsas ehk puhmas.

Pohla punaste marjade hapukas maitse on kindlasti tuttav kõigile, kes neid maitsnud on ja suure tõenäosusega omab mingisugust ettekujutust sellest marjast ka inimene, kes pole kunagi juhtunud pohla marju sööma.

Pohlad on jõhvikate ja mustikate kõrval oluliseks tooteks ka Balti- ja Põhjamaade ühele juhtivamale metsa- ning aiasaadusi toiduaine- ja farmaatsiatööstustele turustavale ettevõttele Berry Group OÜ.

Olenemata oma hapukast maitsest, sisaldavad pohlad küllaltki palju erinevaid suhkruid, millest kõige enam justnimelt seda magusaimat looduslikku suhkrut – fruktoosi . Suhkrut võib pohlades leidudalausa 10-12%, kuid omale iseloomuliku hapu maitse saavad pohlad siiski orgaanilistest hapetest, mida koguseliselt on küll alla 2%, kuid pohlas sisalduvadsidrun-, õun-, oblik-, äädik-, bensoe- ja ursoolhape varjavad suhkrute magususe ja tulevad maitses hästi esile.Loomulikult sisaldavad pohlad lisaks suhkrule ja happetele ka valke ning vähesel määral ka rasvu. Lisaks eelnevale on kasulikest ainetest pohlades ka mitmeid bioaktiivse toimega glükosiide, C-vitamiini, karotinoide, bioflavonoide, erinevaid kiud-, park- ja värvaineid ning mineraalühendeid.

Põhjamaade rahvaste ajaloos on pohlal söögilauas oluline koht olnud kindlasti juba seetõttu, et bensoehappe kõrgest sisaldusest tingituna säilivad pohlad hästi ka kõige lihtsamates tingimustes ja loomulikult sobivad need suurepäraselt erinevate toitude juurde. Seetõttu on pohlad külmal ajal alati inimestele oluliseks vitamiiniallikaks olnud. Reuma, liigestehaiguste, seedehäirete ning hingamisteede haiguste ravimisel ja ennetamisel aitab samuti pohl tugevalt kaasa kuna hõlbustab seedimist ja soolestiku talitlust.

Pohladetuntuimaks koostisosaks on bensoehape. Keemiliselt on bensoehape aromaatne karboksüülhape, värvuseta, lõhnata, kristalne ühend, mis lahustub vees. Bensoehappel ja tema sooladel on nii mikroobe hävitav kui ka nende elutegevust pärssiv toime. Kõnealune hape ja tema naatrium-, kaalium- ning kaltsiumsoolad toimivad mikroobidele eriti tõhusalt happelises keskkonnas. Siit ka põhjus, miks hapud pohlahoidised väga hästi säilivad. Bensoehappel on põletikuvastane toime, kuid see avaldub küllaltki suurte koguste sattumisel organismi. Selleks peaks päeviti sööma pohli vähemalt mõnisada grammi.

Jõhvikas meditsiinis

Jõhvikas ehk kuremari on tõeline terviseallikas, varustades meid mineraalainete, orgaaniliste hapete ja muu kasulikuga. Jõhvikas sisaldab erinevaid mineraalaineid, vitamiine, orgaanilisi happeid, flavonoide, fütontsiide ning värv- ja pektiinaineid. Jõhvikad on happerikkad, mida tõestab ka tulihapu maitse. Hapete hulka kuuluvad sidrun-, bensoe-, õun-, askorbiinhape (C-vitamiin) jt, mis annavad jõhvikatele erilise maitse, võime desinfitseerida magu ja soolestikku ning stimuleerida ensüümide teket organismis. Orgaanilised happed pidurdavad haigusi tekitavate bakterite arengut. Sidrunhape tegutseb meie kaitsesüsteemis antioksüdandina, tugevdades rakusüsteemi. Bensoehappel ja tema sooladel on nii mikroobe hävitav kui ka nende elutegevust pärssiv toime. Bensoehape on säilitusainena kasutusel toiduainetööstuses. Happed varjavad jõhvikas suhkrute magusa maitse. Suhkrud esinevad peamiselt glükoosi ja fruktoosina. Tänu kuremarjades leiduvatele kiudainetele (tselluloos ja pektiin) on neil omadus organismi puhastada.

Meditsiin on jõhvikatele alati tähelepanu pööranud. Kuremarjad ja nendest väljapressitud mahl ergutavad seedenäärmete tööd ning suurendavad söögiisu. Organismile on kõige kasulikumad toored marjad. Jõhvikad ergutavad maomahla ja kõhunäärme nõre eritust, olles seetõttu head kasutada mao alahappesuse ning kõhunäärmepõletiku (pankreatiidi) esimese staadiumi korral. Jõhvika kasulikkus seisneb temas sisalduvates suurtes kogustes tervislikes antioksüdantides polüfenoolides. Polüfenoolidel on väidetavalt vähi-, põletiku- ja diabeedivastased omadused.

Jõhvikamorss kustutab janu ja kosutab palavikuhaigeid. Suhkrustatud kuremarju või purustatud jõhvikaid mee ja küüslauguga on hea võtta kõrge vererõhu korral. Tänu nende marjade söömisele muutub ka tavaline ravimteraapia efektiivsemaks. Et jõhvikatel on organismist vett väljutav ja mikroobe hävitav toime, on nendest abi neeru-, põie- ja kuseteedehaigetel. Apteekides on saadaval jõhvikaekstarktid ja – tabletid, mis on väga tõhusad ravimid põie- ja kuseteedehaigetele. Paljudes külmetushaiguste ravimites kasutatakse jõhvikamahla, mis ravib angiini ja bronhiiti. Pidev marjade söömine aitab ära hoida nakkushaigusi. Kiudainesisalduse tõttu on nad head veresoonte lupjumise profülaktikas. Jõhvikad on kasulikud, kuna tugevdavad südant ja veresoonkonda, muutes inimese arterid pehmemaks ja elastsemaks ja hoides ära trombide teket. Jõhvikate tarbinine mõjub positiivselt keha suurimale arterile ehk aordile. Jõhvikamahla ja –preparaatide tarvitamine igapäevaselt suurendab HDL- ehk nn hea kolesterooli hulka veres ning vähendab LDL- ehs halva kolesterooli hulka. Kuremarjad on soovitatavad kopsutuberkuloosi ravis, kuid võivad leevendada ka liigesehaigusi.

NB! Jõhvikad on vastunäidustatud mao- ja kaksteistsõrmikuhaavandi ning maksahaiguste korral. Ettevaatlikud peavad olema mao ülihappesusega inimesed. Nad võivad mahla juua lahjendatult ja marju kasutada üksnes toitudes.

Mustikad

Wild Bilberry (Vaccinium myrtillus) on mustikale sarnanev okasmetsas kasvav heitlehine sinakasmustade söödavate marjadega kääbuspõõsas, mille kasvualaks on Kesk- ja Põhja-Euroopa. Wild Bilberry sarnaneb harilikule mustikale, aga erinevalt mustikast, ei kasva see kobaratena ja tema värvuski on veidi tumedam.

Balti- ja Põhjamaade üks juhtivaid turustajaid metsa- ning aiasaaduste valdkonnas on Berry Group OÜ, kelle peamisteks klientideks on toiduaine- ja farmaatsiatööstused ning olulisemateks toodeteks pohlade ja jõhvikate kõrval ongi justnimelt Wild Bilberry marjad.

Looduslikele saadustele omaselt on ka Wild Bilberry’l palju tervisele kasulikke omadusi ning selle marjade söömine soodustab organismi tasakaalu ja aitab vältida paljusid laialtlevinud haigusi.

Marjadel on olnud koht inimese toidulaual juba väga varajastest aegadest saadik ning meie esivanemad on Wild Bilberry’t kasutanud lisaks kõhutäitmisele veel ravieesmärgil, vananemist aeglustava vahendina ja üldise tervisliku tasakaalu saavutamiseks. Wild Bilberry sisaldab suurel määral tugevatoimelisi antioksüdante, sealhulgas flavonoide ja antotsüaniine, mistõttu on seda marja Euroopa rahvameditsiinis kasutatud juba üle tuhande aasta.

Antotsüaniinid hävitavad inimese kehas leiduvaid vabasid radikaale, tugevdavad verekapillaare ja parendavad üleüldist verevarustust – seetõttu kasutatakse Wild Bilberry’t erinevate veresoonkonna ja verevarustusega seonduvate haiguste (tromboos, veresoonte laienemine, külmamuhud jms) ravimiseks ja ennetamiseks.

Kudede siduvust parendavate omaduste tõttu on Wild Bilberry’t kasutatud ka veresoonkonna ja –liistakute seisundi halvenemise vastu. Inimese verevarustuse kõrge kvaliteet on hea tervise ja täisväärtusliku elu elamiseks vältimatu element. Lisaks soodustab Bilberry söömine pärgarteri talitust ja ennetab selle ummistumist, kuna vähendab rasvade kuhjumist kehas.

Teise Maailmasõja ajal sõid Bilberry marju Briti Kuninglike Õhujõudude piloodid, et hoida teravana oma nägemist ning soodustada öiste missioonide tarbeks pimedas nägemist – rodopsiini ehk nägemispurpurit kaitsvana parendab see nägemisteravust ning aitab inimese silmadel kohanduda nii öise pimeduse kui ka päevase ereda valgusega.

Wild Bilberry aitab selliste silmahaiguste vastu võitlemisel nagu näiteks rohekae, lühinägelikkus ja katarakt (läätsekae). Samuti on see abiks diabeetikutele, kelle silmanägemine on suhkrutõve mõjul halvenenud.

Arvestades, et verevarustusega seonduvad tervisehädad on meie üha enam linnastuvas ühiskonnas üks suuremaid tervislikke murekohti ning silmanägemise halvenemine on teatud vanuses ka füüsiliselt tervele inimesele paratamatu, tasuks oma toitumisharjumuste kujundamisel sellega arvestada ning mis võiks olla veel meeldivam viis oma tervise eest hoolitsemiseks, kui mõnusate ja värskete marjade söömine.