Vaarikas
Vaarikas

Harilik vaarikas (Rubus idaeus) on Eestis looduslikult kasvav roosõieliste sugukonda kuuluv põõsaliik. Hariliku vaarika erinevaid sorte kasvatatakse koduaedades ja ärilistes istandustes. Püstine põõsas kasvab üldjuhul 1,0–1,5 (2,0) m kõrguseks, ladvaosa on tavaliselt lookas. Esimese aasta võrsed on kaetud väikeste harjastega, vaarika varred on enamasti ogalised ja seest suure säsiga. Varre eluiga kestab kaks aastat. Teisel aastal vars viljub ja siis kuivab. Harilik vaarikas on looduslikult levinud Lääne-, Kesk- ja Ida-Euroopas, Siberis, Kaukaasias ja Kesk-Aasias. Levilas kasvab ta tavaliselt viljakamatel, huumusrikastel muldadel, sageli esineb neid massiliselt raiestikel, metsasihtidel ja -servadel, lagendikel jm.Vaarika viljadel on meeldiv maitse ja aroom, mistõttu neid tarbitakse laialdaselt nii toorelt kui ka töödeldult. Viljadest valmistatakse toor- ja keedumoosi, želeed, siirupit, mahla, likööri, veini jms.

Mida vaarikas sisaldab?
Vaarikad sisaldavad rikkalikult kaltsiumi, kaaliumi, suhkruid, orgaanilis happeid, fosforit, rauda ja teisi mineraalaineid ning A, B ja C vitamiini.

Miks vaarikas on kasulik?
Vaarikas on hea ravim külmetushaiguste puhul, kuid hea ka soolepõletiku, reuma, peavalu, kinnise köha ja kehvveresuse korral. Nii marjad, lehed kui ka varred on võrdse ravitoimega