Pihlakas
Pihlakas

Pihlakas (Sorbus) on roosilaadsete seltsi õunapuuliste sugukonda kuuluv puude perekond. Maailmas leidub üle 100 pihlakaliigi. Täpset liikide arvu on raske kindlaks teha, kuna pihlakas hübridiseerub väga kergesti. Peale selle on pihlakal palju alamliike. Pihlakad kasvavad kogu Euroopas ja Aasias ning Põhja-Ameerikas. Nad ei ole väga kõrged puud, kuid võivad siiski kasvada kuni 15 meetri kõrguseks. Pihlakas on meetaim. Tema vilju võib süüa toorelt, neist võib teha džemmi, moosi, kisselli, marmelaadi ja želeed, neist saab teed ja neid marineeritakse. Kuivatatud marjadest valmistatud pulbrit pannakse pirukatesse. Rahvameditsiinis kasutatakse pihlakamarju skorbuudi ja verejooksu vastu, diureetikuna, higistama ajava vahendina ja lahtistina. Sügisel ei kuku paljudelt pihlakatelt marjad maha, vaid jäävad puude külge. Talvel, kui lumi maha sajab, on pihlakamarjad paljude lindude jaoks tähtis toiduallikas.

Mida pihlakas sisaldab?
Pihlakad sisaldavad rikkalikult pektiinühendeid, amügdaliini. Lisaks sisaldavad pihlakad palju mineraale ja C-vitamiini.

Miks pihlakas on kasulik?
Pektiinühendid moodustavad seedekulgla limaskestadele kaitsekihi, seovad ja viivad kehast välja mürgiseid ühendeid. Amügdaliin uurendab organismi vastupanuvõimet radioaktiivsele (ka röntgen-) kiirgusele, kaitstes hingamisensüüme kiire lagunemise eest. Nõnda korrastub kahjustatud ainevahetus. Meditsiin soovitab pihlakaõite ja kuivatatud pihlakaviljade teed maksa-, neeru-, seedetrakti haiguste leevendamiseks ning verejooksude ja köha leevendamiseks. Teaduslike uuringutega on tõestatud, et pihlakaviljade tee alandab lipiidide kogunemist maksas ja kolesteroolisisaldust veres ning omab antibakteriaalset toimet.