Mustsõstar

Mustsõstar (Ribes nigrum) kuulub sõstraliste sugukonda kuuluvasse perekonda sõstar. Tegu on varaviljuva kergesti paljundatava marjakultuuriga, mille marju hinnatakse kõrge C-vitamiini sisalduse poolest. Mustsõstar on levinud terves Euroopas (peamiselt siiski põhja- ja keskosas), Kaukaasias, Siberis, Kesk-Aasias ja Mongoolias. Levila põhjaosas ulatuvad kasvualad kuni metsade levikupiirini. Kasvukohtadeks on peamiselt niiskemad segametsad, kaldavõsastikud, jõekaldad ja ojade nõod. Kasvukoha mullad on tavaliselt sügavad ja huumusrikkad. Talvel on mustsõstar külmakindel, talub hästi varju, kuid ei talu põuda ja madalat õhuniiskust. Musta sõstart kasvatatakse kultuurtaimena marjade saamiseks juba alates 17.sajandist. Marju tarbitakse toorelt või valmistatakse neist siirupit, moosi, veini, mahla jms. Lehti kasutatakse mitmesuguste köögiviljade konserveerimisel.

Mida mustsõstar sisaldab?
2,5 dl musta sõstra masju sisaldab sama palju c-vitamiini kui väike apelsin. Uuringud on näidanud, et vitamiini hulk püsib enam-vähem sama ka marjade töötlemisel ja säilitamisel. Lisaks sisaldab mari antioksüdante, mis parandavad inimese vastupanuvõimet haigustele.

Miks mustsõstar on kasulik?
Mustsõstra marjad ja lehed on kasutusel külmetushaiguste, neerukivitõve, neeruvaagna- ja põiepõletiku korral. Mustsõstar korrastab vererõhku ning väljutab liigesepõletikest tekkinud soolasid. Marja kestas leidub looduslikku ainet antitsüaniini, mis annab marjadele punase, lilla või sinise värvuse ning aeglustab vähirakkude arengut. Mustsõstra seemnetes on rohkelt C-vitamiini, karotinoide ja baktereid hävitava toimega füntotsiide. Viimased on lenduva, taimse päritoluga fenoolsed ühendid, millel on mikroobe hävitav ja nende elutegevust pärssiv toime.